Kas me saame aidata neid kõiki?

Kui palju on Eestis koeri? Suur osa neist elavad kodudes, kus saavad iga päev süüa ja inimese tähelepanu ja teadmist, et nad on selle pere olulised liikmed. Teised ei ole nii õnnelikud – nad on küll söödetud, kuid ei ole tahetud. Või on lisaks ülearuse staatusele ka söömata. Või ei ole neil isegi sellist luksust nagu koht, mida võiks koduks nimetada. Aga üks rühm on veel – koerad, kellele otsitakse kodu. Nemad on inimeste juures, kes pakuvad küll süüa ja tähelepanu, kuid see kodu osa on puudu. Paljudele seostuvad nad varjupaikades olevate koertega, kuid tegelikult on neid rohkem. Plaanitud ja plaanimata pesakondade kutsikad, omanike elukorralduse muutusele jalgu jäänud koerad, oma praeguses kodus lihtsalt natuke õnnetud ja ebasobivad, kuid siiski armastusega hoitud koerad….

Kui palju on Eestis kodusid, kus võiks olla koer? Kodusid, kus oleks koera jaoks aega ja mis seal salata, ka raha koera söötmiseks ning vajalike tarvete ning hoolduse tagamiseks. Neid kodusid on väga palju, kuid enamasti on nendega üks pisike ’probleem’ – seal juba on koer, või kaks, või isegi rohkem.

Kui me vaid teaksime neid numbreid, siis saaksime teha väikese matemaatikatehte ning edasi poleks muud vaeva, kui kodu otsijad ja kodud kokku viia. Kahjuks kipub hetkel olema nii, et ka numbreid teadmata on selge – meil on koeri rohkem, kui nende jaoks kodusid. See tähendab, et tuleb teha valikuid.. Kahjuks ei sõltu need valikud alati koertest, vaid hoopis sellest teisest poolest – kodudest, kuhu neid koeri potentsiaalselt oodatakse.

Kui inimesed on võtnud vastu suurepärase otsuse liita oma perekonnaga ka koer, siis milline võiks see koer olla? Ees on palju võimalusi! Väike tõupaberitega kutsikas, kellele pole uut kodu jätkunud ja seetõttu ootab ta kasvataja juures ikka veel oma inimesi? Või välismaale kolivate naabrite Muri, kes on tuttavatega sõbralik ja kuulekas, kuid võõraste peale oskab päris kurja häält teha? See valge karvapall varjupaigast, kes on terve elu elanud diivanil saba liputades ja varjupaika sattunud omaniku surma tõttu? Või pakkuda uus võimalus eelmise kodu ukse taha tõstetud tõsise käitumisprobleemidega koerale?

Enamasti jääb viimaseks valikuks käitumisprobleemiga koer. See on ka loomulik. Koer võetakse pere liikmeks 10-15 aastaks. Paljusid koeri saab nende probleemides aidata ja sageli on see üllatavalt kiire ning lihtne. Samas on olukordi, kui probleemide lahendamine võtab kuid ja aastaid või tulebki nendega lihtsalt leppida. Samuti võib lihtsa käitumisprobleemi taga olla ka reaalne haigus, mida ei saa ravida, vaid ainult leevendada. On kodusid, kus sellised koerad on oodatud, kuid kui palju neid on? Kas meil on õigust anda hinnangut inimeste otsusele, kes valivad probleemkoera asemel naabri Muri või valge karvapalli? Kodu vajavad nad ju kõik ühte moodi!

Ühel päeval võib saabuda hetk, kui ka ajutises kodus olemise aeg saab otsa ning tuleb teha veel üks valik - kas anda ajutise kodu koht ja uue kodu leidmise võimalus koerale, kes seda samuti ootab? Või loota, et kuskil ikkagi on keegi, kes on nõus tegelema probleemse koera kasvatamise ja hooldamisega? Ka ajutiste kodude arv on piiratud, kuid kodu otsijate koerte read ei taha meil kuidagi väheneda….

Numbrid, numbrid, numbrid….. Valikud, valikud, valikud…..

Tiia Ariko, koertetreener